Õiglus kui ausameelsus vs õigus Eesti Vabariigis kui JOKK*

Mati Hint, Eesti Rooma Klubi liige

Ettekanne
Eesti Rooma Klubis 8. novembril 2016

“Elus on hädasti
vaja eristada formaalset ja moraalset õigust.” – Ülo Vooglaid:
Aeg ja vaim. Mõtteid ja arutlusi. Koostanud Ivar Tröner. Kirjastus
SEJS 2015, lk 56.

Kõik on seaduse ees
võrdsed. (Eesti Vabariigi Põhiseadus, § 12). Igaühel on õigus
riigi ja seaduse kaitsele... Seadus kaitseb igaühte riigivõimu
omavoli eest. (Eesti Vabariigi Põhiseadus, § 13).

Ja veel nägin ma,
et kohtumõistmise paigas on alatus ja õigluse paigas on nurjatus.
(Koguja 3:16 Vello Salo ja Jaan Kaplinski uustõlkes 2016)

• "Meie ühiskond on saavutanud küpse korruptiivsuse taseme." –
  Karin Hallas-Murula ("Raine Karp kaante vahel” – Sirp 22.
  juuli 2016)

• “Täiesti
  lubamatu on kahtluse alla seada õiguskaitseteenistuse pädevus
  korruptsioonikuritegude menetlemisel, sest neil on olemas pädevus
  ja volitused.” – Jüri Saar, Tartu ülikooli
  kriminoloogiaprofessor (“Masendav õigusnihilism levib.” –
  Postimees 6. juuli 2016)

• JOKK – juriidiliselt on kõik korras.

Ettekande põhjendus

Ettekande ajastamine
on juhuslik: Eesti Rooma Klubi tegi ettepaneku kõnelda mulle ja
klubile sobival teemal. Mul oli peaaegu valmis ettekanne pakkuda.
Kuupäev sattus ajalisse lähedusse valitsuskriisiga, Rail Balticu
diskussiooni elavnemise ja internetiportaali “Objektiiv”
aastapäevakonverentsiga “Millist Eestit me tahaksime?” 5.
novembril. Kui oleksin saanud konverentsile minna, oleksin sõna
võtnud vastutuse ja õigluse teemal, hiljem veendusin, et mitu
ettekannet tollel konverentsil käsitlesid samu teemasid minu
hinnangutega lähedases võtmes. Need momendid kuuluvad kindlasti
minu teemamotivatsiooni hulka.

Eestist on kodanike
ja elanike rahvakodu asemel kujundatud näilise demokraatiaga näiline
õigusriik. Õiguskaitsesüsteem on üks osa sellest ametnike
riigist, kus ametnikel on õigus otsuseid teha millegi eest
vastutamata.

Huvi õigluse teema
vastu on Vene-aegsetel represseeritutel loomulik elukaaslane, minul
lisandusid sellele repressioonid Eesti Vabariigi
õiguskaitsesüsteemilt. Hiljutised isiklikud kogemused
kokkupuudetest Eesti õiguskaitsesüsteemiga motiveerisid mind teemat
veel kord võimalikult süsteemselt käsitlema.

Ettekandest kiire
ülevaate saamiseks piisab esiletõstete ja slaidide lugemisest.

• Sissejuhatus

• Selle essee esimeseks motoks on väljavõte Eesti ühiskonna valvehundi
  Ülo Vooglaiu 80. sünnipäeva auks koondatud mõttekatketest,
  millele enamasti ei ole võimalik vastu vaielda. Neljas ja viies
  moto on omavahel selges vastuolus – üks neist peab olema vale,
  kui teine on õige.

• Karin Hallas-Murula on sõltumatu intelligendina sõnastanud Eesti
  ühiskonna silmakirjalikkuse, kuigi see ühiskond oskab etendada
  simulaakrumit (näivust, näideldut) toimiva demokraatliku korrana.
  Jüri Saare artikkel idealiseerib Eesti õiguskaitsesüsteemi ja
  laiemalt võttes status quo’d EV-s, just nagu ei saakski
  Eesti õiguskaitsesüsteemis olla midagi vaieldavat, sest see on
  Jüri Saarele keskkond “milles me elada tahaksime”.

• Eesti
  õiguskaitsesüsteem tegutseb ruumis, mille on kujundanud “võitja
  võtab kõik” mentaliteet, kus opositsiooni (hetkel
  Keskerakond ja EKRE; poliitiline olukord muutus juba järgmisel
  nädalal) halvustatakse ja sildistatakse, aga valitsusparteide
  tegelaste mastaapsed mahhinatsioonid võidakse maha vaikida. Kõigil
  režiimidel ja valitsustel on ikka olnud palgal parteiajaloo,
  poliitökonoomia, tõelise demokraatia, revolutsioonilise õiguskorra
  jne professoreid, kelle ülesandeks on olnud süsteemi põhjendamine
  ja kriitika eest kaitsmine, aga ma ei taha, et Eesti NSV mudel
  kloonitakse ka EV-s. Ootaks, et akadeemiline tase ei laseks ennast
  ära kasutada pisirikkumiste suureks puhumisel, nii et selle varjus
  kaoks tähelepanu tuhat kuni sada tuhat korda (sõna matemaatilises
  mõttes) suurematele-ohtlikumatele korruptsioonikuritegudele. Aga
  võta näpust.

Jüri Saare
kirjutises on eriliselt luubi all Tallinna Kesklinna vanem Alar
Nääme, kes väidetavalt kuritarvitas ühiskondliku rahaga
ostetud 68-eurose hinnaga kringlit enda isikule populaarsuse
võitmiseks. Teiselt poolt on imeks pandud, et 68-eurose hinnaga
kringlile pühendatakse ridamisi kohtuistungeid, mille kulud maksab
kinni maksumaksja (Tarmo Vahter: “Kohus keskerakondlase üle:
kes sõi õuna-kohupiimakringlit? Kaheksa halenaljakat sketši Harju
Maakohtu saalist 202." – Eesti Ekspress 25. 05. 2016).

Kõike ühiskonnas
laiduväärset ei jõua ka Jüri Saare kujutluses ideaalilähedane
õiguskaitsesüsteem läbi hammustada; küsimus on selles, kas
õiguskaitseteenistus tegutseb tasakaalustatult, poliitiliste ja
konjunktuursete-korruptiivsete eelistusteta. Selles kahtlejaid on
palju. See mõjub purustavalt ühiskonna sidususele.

Ühiskonna
sidusust laastab ka Eesti vaba ajakirjandus, kus vihakõne
poliitilise opositsiooni vastu võib võtta uskumatuid vorme.
Eesti Ekspressi peatoimetaja Erik Moora on ajalehe 29. septembri
(2016) juhtkirjale pannud pealkirja "Metsaline märatseb veel".
Eesti suurima partei – Keskerakonna – liikmed (arvatavasti siis
ka nende poolt hääletajad – umbes neljandik Eesti valijatest)
saab metsalise sildi. Erik Moora ütleb otse, et keskerakondlased ei
ole pärisinimesed, ja et metsalisest ei saagi päris inimest üleöö,
kuigi presidendikandidaat Mailis Repsist tunnistab ta imestusega:
"vaatamata kõigele ikkagi inimene". Kas see erineb
sellest, kuidas natsid pidasid juute, mustlasi ja slaavlasi
poolinimesteks (Halbmensch) ja venelased omakorda kõiki sakslasi
fašistideks, kes tuleb hävitada. Siin ja praegu toovad politoloogid
ja poliittehnoloogid samasuguse sõnavara Eesti sisepoliitikasse.

Kesklinna vanem Alar
Nääme istub kohtupingis.

Mida inimene vajab?

SLAID 2

Ühiskonda
käsitlevates arutlustes nõustutakse väga laialdaselt sellega, et
tsivilisatsiooni ja kultuuri loomisega ja ka kultuuri tarbimisega
saavad inimesed tegelema hakata alles seejärel, kui eksistentsi kolm
põhieeldust on mingil tasemel tagatud. Nendeks eeldusteks on 1)
julgeolek; 2) toit ja jook, kehakatted, peavari; 3) seks ning vajadus
läheduse järele selle mitmesugustes vormides. Kui kaugele-kõrgele
ühiskond ka ei areneks, need kolm valdkonda jäävad ikka
eksistentsi eeldusteks. Tänapäevases ühiskonnas tuleb nendes
valdkondades toimetulek ära jagada riigi ja isiku enda
vastutusaladeks. Kui keegi kas võimaluste puudumise või isiksuslike
eelduste tõttu piirdub nende inimeksistentsi eeltingimustega ning ei
küüni(ta) kultuuri ja tsivilisatsiooni võimaluste poole, siis ta
jääb (jätab ennast) inimeseks olemise kõige selgematest
tunnustest ilma.

1. Julgeolek
– riigi julgeolek, ühiskonna sotsiaalne julgeolek ja inimeste
isiklik julgeolek – peaks olema võimalikult täielikult riigi
vastutusala. Inimese igapäevaelu seisukohalt on selle valdkonna
kõige tähtsam osa õiguskaitse ning õiguskaitset tagavate
institutsioonide süsteem: politsei (ka päästeamet), jälitus- ja
uurimisorganid (kapo ja kripo, prokuratuur), advokatuur, kohus.
Kohtusüsteem ja advokatuur on õigusriigis täidesaatvast võimust
lahutatud ja nad peaksid olema põhimõtteliselt sõltumatud. Kuidas
Eesti inimene saab sellele süsteemile loota, kuidas see süsteem
kaitseb või ei kaitse tema põhiseaduslikke ja teisi sõnades
seadusega tagatud õigusi, see ongi käesoleva essee teema tavalise
inimese seisukohalt.

Õigus
peab vabaduse ja demokraatia tingimustes teenima õiglust:
Eesti Vabariigi Põhiseaduse preambul sõnastub Eesti Vabariigi kui
riigi “mis on rajatud vabadusele,
õiglusele ja õigusele”.
Õigusrikkumiste jälitamisel-avastamisel, uurimisel ja süüdistuse
esitamisel on juhtroll loomulikult riigi käes
– politseilised uurimisorganid (kapo ja kripo) ning prokuratuur on
riigi instrumendid kahtlustuste uurimisel; advokatuur peab tagama
süüdistatu õiguste kaitse ja uurimise menetlustoimingute vastavuse
kehtestatud normidele; kohus peab erapooletult ja sõltumatult
kaaluma süüdistuse (riigi) ja kaitse (sõltumatute advokaatide)
argumente. Inimene peab lootma, et teda koheldakse õiguskaitse
süsteemis õiglaselt. Meie aja Euroopa tippkirjanik Michel
Houellebecq väljendab seda nii:
“... füüsiline turvatunne on vaba mõtte eelduseks.” (“Saare
võimalikkus.” Tõlkinud Triinu Tamm. Varrak 2015, lk 244–245).

Kuidas see
ideaalskeem toimib tegelikkuses, see on küsimus, millest sõltub
riigi sisejulgeolek ja riigi kodanike/elanike usaldus oma riigi ja
tema õiguskaitsesüsteemi vastu. Sellest sissejuhatuste järel jutt
tulebki.

2. Toit ja
jook, kehakatted ja peavari, kogu isiklik toimetulek on
tänapäevases kapitalistlikus ühiskonnas inimese enda vastutusel,
aga riik peab looma seadusandluse näol raami, mis toimetulekut
võimaldab ja õiglaselt toetab. See on valdkond, kus riik ja inimene
(kodanik, elanik) on partnerid. Ilma majandustegevuseta riik ei
püsiks, riigi aruka ja heatahtliku toeta majandus ei toimiks. Kuidas
Eesti Vabariiki valitsenud valitsusparteid on selle partnerlusega
hakkama saanud ja kuivõrd nad on üldse hoolinud inimeste
toimetulekust, seda näitab iseseisvuse ajal umbes 100 000 Eestist
väljarännanut ning hoolimatus näiteks maaeluga seotud
majandusharude toimetuleku suhtes.

3. Kolmas
inimese täisväärtusliku elu külg on seksuaalelu, laiemalt
– läheduse vajaduse mitmesuguste vormide realiseerimine. See peaks
olema inimeste privaatsfäär, millesse riik ei sekku rohkem kui
hädavajaliku seadusandluse näol, et reguleerida perekonna loomisega
kaasnevad õigused ja kohustused, tagada üksikvanemate õigused,
hoida ära laste ja abitute seksuaalne kuritarvitamine ning kaitsta
inimesi nii perekonnas kui ka perekonna lagunemise korral võimaliku
materiaalse ülekohtu ning vägivalla eest.

Aga kuidas on Eestis?

Eesti Vabariigis on
kõik vastupidi. Kõige rohkem tähelepanu on paari viimase aasta
jooksul Eestis saanud nn kooseluseadus ja sellega haakuvad
probleemid, kusjuures sedagi on kasutatud ühiskonnas vastuolude
tekitamiseks. On osatud jätta mulje, et kõigile peaksid korda
minema eeskätt homoseksuaalide probleemid ja eluraskused, justkui
teistel (heterotel) polekski probleeme, mida on raske või võimatu
prevaleeriva taustasuhtumise oludes leevendada. Seadusandlus tegeleb
homoseksuaalidega, heterote probleemid on kollase ajakirjanduse
pärusmaa, kus üks abieluväline suudlus võib kaasa tuua kuudeks
kogu teabevälja ummistumise. Võltsvagadusest nõretavad riigimehed
on plaanitsenud Eestist teha prostitutsiooniparadiisi (Mart Laari
valitsus 1993.–94. aastal) ja ise külastanud lõbumaju,
ajakirjandus aga hakkab võltsmoraliseerima seal, kus on tegemist
inimeste reaalsete emotsionaalsete kannatustega.

Kuidas Eesti
Vabariik suhtub majandusasjade edukasse korraldamisse, selle kohta
jäävad ajalukku kuuluvateks näideteks Vjatšeslav Leedo Saaremaa
laevaliinid (Tuulelaevad) ja Põhja-Eesti Regionaalhaigla
ülesehitamine. Saaremaa Orissaare valla elanikuna sõidan ma mandri
ja Saaremaa vahet vähemalt paar-kolm korda kuus, mul on käinud
külas kolleege Soomest Californiani. Üldine hinnang Vjatšeslav
Leedo luigelaevadele on olnud selline: mitte kuskil maailmas pole
keegi näinud nii sujuvalt toimivat laeva ja kai koostööd, nii
täpset graafikust kinnipidamist jne. Olen üle Suure Väina
edasi-tagasi sõitnud 34 aastat ja tean, et Vjatšeslav Leedo
Tuulelaevadest midagi paremat pole võimalik.

Ja riigi suhtumine
eraettevõtja õnnestumisse? See on selline: kui sa oled üles
ehitanud tõeliselt hästi toimiva operatsioonivälja ja see pole
valitsuskoalitsiooni kontrolli all ja sa ei maksa andamit, siis me
korraldame asjad nii, et riik võtab selle sinu käest ära, maksku
mis maksab. Ja maksab see üle võtmine väga palju nii maksumaksja
rahana kui ka kodanike usalduse kaotusena oma riigi valitsejate
vastu. Aga sellest ei hoolita, kuigi üle võtmine toob kaasa paari
aastakümne suurima segaduse saarte ja mandri vahelises liikluses
ning riigile järjest kasvava rahamurede ja häbikoorma pluss
laevaliini kasutajatele pidevalt tõusvad piletihinnad ja
majandusettevõtetele leppetrahvid tarnete hilinemise tõttu. Aga
vastutajast pole kuulda midagi. Selle ja paljude teiste segaduste üks
põhiautoreid Juhan Parts kandideerib hoopis kõrgepalgalisele Eesti
riigi esinduskohale Euroopa Liidus. Kui niisugune meelevald on
seadustatud, siis pole ime, et leidub kõrgeid riigipalgalisi, kes
oskavad olukorda ära kasutada muinasjutulise suurusega altkäemaksude
väljapressimiseks. Omakasu
taotlevaid JOKK-skeeme esitatakse õiguspärasena, otsuste moraalsus
ei tule küsimussegi.

Teist tüüpi
drastiline näide on Põhja-Eesti Regionaalhaigla juhi Tõnis Alliku
ümber punutud püünis. Prokuratuur (uurimine) väidab, et Tõnis
Allik on käinud haiglat toitlustava firma kulul puhkusreisidel –
seda tõlgendatakse korruptiivse tuluna, mille eest doonorfirmale
olnud tagatud konkursieelised. Tõenäoselt oli seal mingeid
rikkumisi, aga kui haigla personali üldine hoiak on selline, et 400
(nelisada) arsti ja haiglatöötajat olid valmis kirjutama
lahkumisvalduse Tõnis Allikule toetuse avaldamiseks, siis on
uurimise poolelt tegemist ilmselt ebaproportsionaalse suhtumisega.
Aga ega midagi: prokuratuur on valmis kasvõi põhja laskma ühe
kahest Eesti suurimast haiglast, et ainult leida ettekääne
suurepäraselt üles ehitatud struktuuri üle võtmiseks. Ka
sotsiaalse katastroofi risk ei tekita õiguskaitsesüsteemis
kõhklusi. Loomulikult on reeglid täitmiseks kõigile kõrgetele
juhtidele, sealhulgas haiglajuhtidele, aga teiselt poolt peaks
niisuguse pingega töötavatele inimestele olema ette nähtud ka
mingid boonused – näiteks, et nad ei peaks reisima üksi, vaid
koos abikaasa või sekretäriga. Niisuguseid kaasuseid leiaks
ministrite, kantslerite ja igasuguste osakonnajuhatajate tasemel
hulgi, ainult et kõik on peidetud JOKK-skeemi või siis nendele
viitamine ei huvitagi õiguskaitsesüsteemi. Oma aktiivse teadlase-
ja poliitikuajast tean, et intelligent jääb ametniku silmis alati
süüdi, kasvõi juba seetõttu, et ta on intelligent, keda ametnik
kohtleb määruste ja ettekirjutuste keeles nii kahtlustavalt kui
vaid võimalik.

Need kaks näidet on
mastaapsed: nad puudutavad kogu suursaaarte elanikkonda ja saartega
seotud majandustegevust ning tipptaseme meditsiiniabi vajavaid
inimesi kogu Põhja-Eestis.

Näib,
et Eesti Vabariigis on kõige ohtlikum ehitada üles efektiivne
toimiv süsteem, ükskõik, kas era- või avalikus sfääris.
Kui keegi on sellega hakkama saanud, siis peab ta teadma, et tema
vastu leitakse põhjendused või süüdistused, miks ta peab oma
suurepäraseks ehitatud süsteemi üle andma mõne valitsuspartei
käepikendusele. See ongi Eesti Vabariigi valitsejate sõnum
eraettevõtluses ja ka avalikus sektoris edukatele tegijatele: tehke
oma töö hästi ära, siis võib mooramees minna. Hea veel, kui
terve nahaga minna lastakse. See sarnaneb kommunistide praktikale:
kui keegi midagi toimivat oma taibu ja hea õnne abil üles ehitas,
siis võeti see üle ja anti parteilastele, edukas inimene aga
tembeldati kulakuks või rahvavaenlaseks.

Iga normaalne
lojaalne kodanik tahaks tunda, et valitsejad tagavad riigi
julgeoleku. Eestis on viimastel aastatel julgeolekutunde asemel
sisendatud sõjahüsteeriat, aga enesekaitseks sõjaohu korral
soovitatakse inimestele: minge häire korral kõik linnast maale. Ja
kõik!

Liberalismi humaanne poliitiline süsteem

SLAID 3

Võlgnen selle essee
(õigusolukorra analüüsi tavainimese seisukohalt) pealkirja esimese
poole Ameerika poliitilise filosoofia guru John Rawlsi raamatule:
“Õiglus kui ausameelsus. Taasesitus” (tõlkinud Tanel
Vallimäe. Avatud Eesti raamat. Valgus, Tallinn 2015. 326 lk), mida
märkasin tänu Märt Väljataga raamatututvustusele Sirbis
(“Kui meil oleksid tiivad.” – Sirp 29. 04. 2016). Sellest üsna
puise keelega (pole tõlkija süü) raamatust on vahepeal Aro
Velmet teinud põhjalikuma ülevaate (“Me peame rääkima
liberalismist.” – Vikerkaar, juuli 2016) ja põiminud raamatu
ideede käsitlusse ka Eesti poliitkähmluses osalejate nimesid.

Rawlsi raamatu
läbipuremine ei ole kerge, aga selles on palju mõtteid, mida tuleks
püüda Eesti poliitika kujundajatele kuidagimoodi teatavaks teha.
Keegi peaks selle raamatu olulisemad mõtted lihtsaks tõlkima,
selleks et liberalismi turufundamentalistlik hundimoraalivariant
saaks kõrvale ka arusaamise humaansest liberalismist, millega poleks
raske nõustuda ka sotsiaalselt mõtlevatel inimestel.

Rawls kirjeldab
liberalismi, kus ühiskonda lagundava armutu konkurentsi asemel
valitseb ühishüvele orienteeritud koostöö. Toon näiteks mõned
Rawlsi ideed:

• ühiskond
  peaks olema vabade ja võrdsete kodanike koostöösüsteem, kus
  eeldatakse vastastikust ausameelsust;

• võrdsed
  põhivabadused olgu tagatud kõigile kodanikele;

• ainult
  pluralismi reaalne olemasolu ja lojaalse opositsiooni tolereerimine
  annab valitsusele legitiimsuse;

• ühiskonnaliikmete
  võimaluste aus võrdsus (ja institutsionaalsed instrumendid, et
  seda võimalikult suuremal määral saavutada, näiteks jaotava
  õigluse ehk erinevusprintsiip); enamkindlustatud ei tohi olla heal
  järjel nende arvel, kes on halvemal järjel (vrd Juhan Parts:
  “Rikkusele ei tohi seada mingeid piire!”);

• majanduslikku
  ja sotsiaalset ebavõrdsust tuleb püüda reguleerida ja kontrolli
  all hoida, et takistada ühiskonna ühe osa domineerimist teiste
  üle;

• igaühe
  põhivajadused peaksid olema rahuldatud;

• õigluse
  üldkontseptsioon näeb ette, et kõige vähem kindlustatute olukord
  oleks võimalikult hea (siis kasvab ka enamkindlustatute heaolu);

• eeldatakse,
  et kodanikel on moraalivõime, kaasa arvatud arusaamine, mis on
  väärikas elu ja väärikad elueesmärgid;

• tähtis
  on majanduslik vastastikkus ja kodanike eneseaustus;

• taustatõigluse
  (õigluse kui ausameelsuse) olemasolu peab olema tajutav ja säilima
  läbi aja, et juurduks ootus õiglusele kui ausameelsusele.

Ja palju muud, mis
Eesti riigiideoloogia peavooluga kuidagi ei sobitu, küll aga on
hästi kujutletav Põhjamaades.

Aro Velmet
vihjab, et Rawlsi võidaks sildistada vasakpoolseks või sotsialismi
kalduvaks. Oleneb vaatepunktist. Minu meelest on just
turufundamentaalne neoliberalism marksismi sarnane oma majanduse
prioriteedi teesiga vaimuelu (pealisehituse) ees: kui “Turg määrab
kõik”, siis on süvakultuuri väljavaated kesised, sest turul müüb
laadakultuur. Kommunistide ajal oli propagandaloosungiks Ameerikast
möödaminek, Eesti neoliberaalidele Eesti viimine Euroopa viie
rikkaima riigi hulka. Üks ajaloo prügikast mõlemal juhul.

Muide ütleb Rawls
tänapäeva Ameerika Ühendriikide kohta, et sealne põhiseaduslik
režiim on demokraatlik suuresti vaid vormi poolest (lk169, märkus
94). Nagu Eestiski.

Aga Eesti õiguskaitsesüsteem – kas õigus või
õiglus?

SLAID 4

Rawls toob sellise
näite: riik vajab taustainstitutsioone, mis takistaksid näiteks
sellise arstide ühenduse loomise, mille eesmärgiks oleks arstide
sissetulekute suurendamine arstiabi hindade tõstmise teel (nii et
lepitakse kokku kõrgemates teenustasudes ja piiratakse ligipääsu
arstikutsele; lk 120, joonealune viide 62). Aga Eestis on advokaadid
just sellise tsunfti institutsionaliseerinud ja täpselt niisuguste
eesmärkidega, mida Rawls õiglases ühiskonnas eitab! Seda tuleb
Eesti õiguskaitsesüsteemi analüüsides meeles pidada.

Eesti riigis on
midagi mäda. Kuhu ka ei torkaks, vastu vaatab korruptsioon,
altkäemaksud, ebaseaduslikud soodustused, maksumaksja ja Euroopa
Liidu raha järelemõtlematu raiskamine, ennenähtamatus ulatuses
salatsemine ja salastamine, inimeste sildistamine, erapoolikus.
Prokuratuur ja Kapo ei tunne huvi selle vastu, miks riigi
ametikohtade täitmisel isikukonkursside tingimused vastavad täpselt
ainult ühele isikule või majandushangete puhul ainult ühele
tarnijale või ettevõttele. Õiguskaitseorganid ei tunne huvi ka
selle vastu, kuidas ministeeriumid ja igasugused riiklikud
struktuurid mehitatakse otse perekondlikult. On üles ehitatud
korporatiivne perekondlike-sõpruskondlike sidemetega riigiaparaat,
mis sisuliselt on korruptiivne (Ukraina mudeli leebem ja
JOKK-skeemidega kaitstud variant).

Niisuguse olukorra
kujunemisel-kujundamisel on kindlasti palju põhjusi, kuid üks
pidevalt salatav põhjus on õigusriigiks nimetatava Eesti
Vabariigi kogu õiguskaitsesüsteemi kaheldava väärtusega
õigusfilosoofilised alused.

Sisuline
mõttevahetus riigi ja kodaniku/elaniku vaheliste suhete olemuse ning
nende suhete reguleerimise üle ei puudu päriselt, aga harva
liginetakse debatis mõttele, et üle
vaadata ja läbi arutada tuleks riigi ja inimese vaheliste suhete
põhialused. Mitte nii nagu nõukogude ajal, et üksikuid
pisipuudusi suurepärases sotsialistlikus süsteemis tohtis ju leida,
aga süsteemi õigsuses kahtleja tunnistati sisevaenlaseks või
välisvaenlase käsilaseks või sundravile allutatavaks
skisofreenikuks.

Tuleb tunnustada
viimasel ajal aktiveerunud kriitikat nii konkreetsete õigusemõistmise
episoodide üle kui ka seadusloome heitlikkuse üle. Ühiskond on
õiguskaitsesüsteemi probleemsusest häiritud, aga see süsteem on
ennast niivõrd tsementeerinud, et kõik süsteemis osalejad (peale
ohvrite) on huvitatud ebaefektiivse status quo säilitamisest
ja selle õigustamisest. Kriitika annab tunnistust sellest, et
ühiskonna usaldus õiguskaitsesüsteemi vastu mureneb. Isegi
sellisel määral, et Veiko Vihuri (Saaremaa praost 2001–2015)
kolumn portaalis Objektiiv kannab pealkirja “Kapo kui
Eesti-vastane organisatsioon” (13. 04. 2016).

Kapo võttis KGB-lt
üle tehnilisi vahendeid ja asjatundjaid, aga ta sai kaasa KGB
tehnika ka laiemas tähenduses: vaate, mille järgi poliitiline
opositsioon (eriarvamusel olek) on riigivaenulik (dissidentlik) ning
kuulub jälitamisele ja hävitamisele.

Valik kriitikat

Rootsi Eesti
Päevalehe (Estniska Dagbladet) siinsetele lugejatele avaldab muljet,
kui söakalt kirjutavad tolles lehes kodumaised ajakirjanikud ja
asjatundjad.

Prof. Peeter
Järvelaid tuletab artiklis “Vargusest kultuuriliselt ning
poliitkorrektsuseta” (EPL-ED 13.04.2016) meelde riigi
(maksumaksjate) ülisuurte rahasummade vähimagi vastutuseta
raiskamist, kokkuvõtteks tõdemus: “... korruptsiooni puhul on
kõrvalmõjuks suur kahju ühiskonna kõlblusele tervikuna.”

Mõnikord on tolles
ajalehes pealkirjadki Eesti õigussüsteemi suhtes kriitilised:
“Kui Eestis muudetakse igal aastal 2/3 seadustest, ei saa seda
pidada normaalseks” (Kadri Paas, EPL–ED 25.11.015). Toimetuse
refereerivas artiklis “Eesti seadused on aetud liiga
üksikasjalikuks” (EPL-ED 13.07.2016) nenditakse: leidub
aastaid, mil Riigikogu muudab ära tervelt kolmveerandi kõigist
kehtinud seadustest! Mis põhjusel: kas muutuvad Eesti olud nii
kiiresti, et kolmveerand kehtivatest seadustest tuleb ühe aasta sees
muuta või tullakse järjepanu vastu huvigruppide tellimusele? Või
advokaatidele, kes ainsatena selles seaduspadrikus oma kitsamas
valdkonnas veel orienteeruvad.

EPL-ED kirjutab 13.
juulil 2016: “Viimasest kümnendist leiab kolm aastat, mil
riigikogu on muutnud ära tervelt kolmveerandi kõigist kehtinud
seadustest ning viimane selline oli aasta 2014...” (viite järgi on
hinnangu andjaks Eesti Juristide Liidu president Jüri Heinla).

Samasugust kriitikat
on Eestis väga nõudlikult esitanud näiteks Jaanus Tehver
(Eesti advokatuuri juhatuse liige) arvamusartiklis “Kes teab,
millised teod on Eestis karistatavad?” (EPL 01.08.2016):
“Seadusi muudetakse nii sageli, et paljud inimesed ei tea
karistusnormide sisu. Normid kaotavad oma peamise, preventiivse
mõju.” Jaanus Tehver rõhutab, et
kui riigi sundi
rakendatakse valikuliselt, siis see on olemuselt lähedane omavolile.
Nii (siinkirjutaja meelest) ongi – õiguskaitsesüsteem karistab ja
jätab karistamata valikuliselt.

Eesti Päevalehes
Eesti mõjukaimaks intellektuaaliks tituleeritud Rein Raud
kirjutab selle tunnustuse puhul: võim on rahvast võõrandunud
sellisel määral, et peaministripartei liikmed võivad irvet
varjamata esitada oma rahaasjade kohta väiteid, mida mitte ükski
normaalne inimene ei usu (EPL 11.12.2015).

Muidugi ilmub ka
kirjutisi, mis väidavad, et kõik on hästi, näiteks Merle
Talvik artiklis “Eesti riigi kohtusüsteem on Euroopa Liidus
üks tõhusamaid” (EPL-ED 18.05.2016). Aga sellised kirjutised
tulevad õiguskaitsesüsteemi seest, mitte ühiskonnast.

Ja mis mõttes
tõhus? Justiitsministeeriumi analüüs ütleb: "Keskmine
menetlusaeg kohtueelses menetluses on 798 päeva..." (vt
Virkko Lepassalu: "Pättide paradiis: politsei
rahapuuduse tõttu teevad majandussulid Eestis kartmatult rehepappi"
– Pealinn 05.09.2016). 798 päeva on rohkem kui kaks aastat ja
kaks kuud. Aga on kaasusi, kus menetletakse ja käiakse kohut viis
või isegi kümme aastat. See on meeletu inimressursi
raiskamine riigis, kus seda ressurssi on nagunii
ülinapilt. Uurimise ja kohtuskäimise ajal on osalised traumeeritud,
ärevil, teadmatuses, aga
uurimine ja kohus võivad protsessi suvaliselt venitada või
eesmärgistatult orienteeruda pahateo aegumisele.

Ent kas politsei
jätab majandussulid rahule ainult rahapuuduse tõttu? Võibolla
siiski ka tahtmatuse tõttu. Hiljuti olevat otsustatud, et tõsine
kriminaaluurimine pole kohustuslik, kui kannatanule (ohvrile)
tekitatud kahju pole väga suur, on alla 80 000 euro (aga kui
tegemist on poliitilise opositsiooniga, siis võidakse ka 68 eurot
maksva kringli väidetavalt korruptiivse söömise-söötmise pärast
pidada ridamisi kohtuistungeid – Alar Nääme süüasi).
Tavaliste inimeste (ohvrite) elus ongi enamus pettusi sellised, mis
jäävad alla 80 000 euro. Ühiskond on saanud väga tugeva signaali,
et pettust ei karistata ja ohvritele midagi ei heastata – et
selline ongi riigi seisukoht. See demoraliseerib ühiskonda.
Võlausaldajate liidu juht Marie Rosin ütleb Virkko Lepassalu
artiklis: "... selline piiri seadmine väiksema kahju
kannatanute suhtes on muidugi sügavalt ülekohtune." Eesti
õiguskaitsesüsteem ongi asunud seda laadi ülekohtu kui mitte
seadustamisele, siis seaduspärastamisele.

Äärmuslikule
subjektiivsusele ning süü ja karistuse ebaproportsionaalsusele
pandi Eesti kohtutes alus juba aastaid tagasi. Marko Püüa
kirjutab artiklis “Poest varastatud õllepudelid maksid
laevakaptenile vabaduse” (Postimees 14. 04. 2004), kuidas
töötuks jäänud venelasest laevakapten üritas kümmekond korda
pohmellis peaga varastada pudeli õlut ja sai selle eest (kahju
tekitamise katse umbes 100 krooni ehk 7 euro ulatuses) rohkem kui
poole aasta pikkuse reaalse vanglakaristuse. Samas artiklis on
kelmusenäide: ühe suurhaigla juht oskas tervishoiusummadest kanda
oma firma arvele 290 000 krooni. See manipulaator sai karistuseks
umbes 15 000 kroonise trahvi. Moraal on lihtne: vargus tasub ennast
ära, kui varastad suurelt. Sama artikli kommentaaris selgitab
legendaarseks tituleeritav kohtunik Helle Särgava, miks
karistuspoliitika peabki olema selline.

Ka täitevvõimu
sekkumisel õigusemõistmisse on Eestis pikk traditsioon (mis muidugi
läheb tagasi Eesti NSV-sse): täiesti ilmselt mõjutas president
Lennart Meri suhtumine 2001. aasta sügisel 68 surmaohvriga
metanoolitragöödias süüdi olnute ülileebeid karistusmäärasid
(vt nt Anu Saare: “68 elu nõudnud surmajoogi müüki panija
viieks aastaks vangi.” – EPL 28. 01. 2003).

Jelena Skulskaja
ütleb politsei kohta: “... meil ei ole mitte politsei, vaid
politsei paroodia” (“Paroodia paroodia” – Postimees 02. 07.
2016.). Kuigi kontekstist väljakistuna võib see hinnang tunduda
lahmivana, viitab ta siiski politsei ebaõnnestumistele ja
saamatusele, mõnikord kindlasti ka tahtmatusele kuriteoga tegelda.

Kuku raadio
on soliidne meediakanal. Selle raadio 6. juuli (kordus öösel vastu
7. juulit 2016) küsitlussaates Vox populi oli küsimuseks
Miks inimesed sülitavad meie
õigussüsteemile? Küsimuse
sõnastus oli räige, aga enamus saatesse helistajaid vastas samas
võtmes: pettumus õigluse
puudumisest oli valdav.

Et
nii on, see on poliitika ja poliitilise moraali(tuse) tagajärg.
Andrei Hvostov: “Ausust Eesti poliitikutelt keegi ei
ootagi. Nende kvaliteedikontroll käib mööda kooseluseadust,
sisserändeküsimust ja rahvuslikku talupojamõistust. Või selle
puudumist. Nagu me teame, peab talupojamõistuse kohaselt mõisa
aidast või metsast ikka võtma, kui võimalus avaneb.” (“Raha ei
haise, poliitikas kindlasti.” – Eesti Ekspress 08. 06. 2016)

Poliitikute
ausus(etus) saaks veel rängema hinnangu, kui poliitikute
mahhinatsioonid tuleksid täies mahus avalikuks. Aga ärisaladus ei
luba ja ringkaitse ei võimalda.

Aususe kõrval peaks
arutatama ka ametnike inimlikkuse küsimust. Albaanlastest
põgenikeperekonna elupaigaõiguse taotlejaid näidati
Rahvusringhäälingu Aktuaalses Kaameras 3. aprillil 2016. Perekonnas
kasvavad lapsed on käinud eesti koolis ja lasteaias, nad kõnelesid
saates väga head eesti keelt. Perekonda taheti välja saata, sest
eeskirjad võimaldasid seda. Samal ajal töötasid ja reisisid
Lõuna-Euroopas ringi kümned Eesti ametnikud ja politseitöötajad,
et vastavalt Euroopa Liidu nõudmistele Eestisse saada kasvõi mõnigi
Süüria või Iraagi põgenik. Taotletakse
formaalsete reeglite järgimist, aga reegleid ei rakendata
inimlikkuse teenimiseks, vaid õigustuseks, miks inimlikkust pole
vaja. (Albaania perekonna suhtes on oodata siiski
inimlikumat otsust.)

Sõnavõttude rohkus
näitab, et mõtlevaid inimesi on haaramas rahutus.
Õiguskaitsesüsteem on võõrandunud nii isiklikust kui ka
ühiskondlikust moraalist, õieti ta loodigi sellisena. Ühiskonna
kõlblusele mõjub hävitavalt kohtu, prokuratuuri või
politseiuurimise iga otsus, mis riivab ühiskonna õiglustunnet
(enam-vähem Rawlsi taustaõiglus, background justice),
sest iga kaasus levitab oma sõnumit: nii ohvrite kannatuste
ignoreerimine kui ka korruptantide või vägistajate karistamata
jätmine levitavad lähiümbruses kontsentriliste ringidena
moraalseid järeldusi, mis õõnestavad usku Eestisse kui
õigusriigisse.

Korruptsiooni
olemasolu õiguskaitsesüsteemis väga ei varjatagi, küsimus on
pigem selles, kas seda pidada loomulikuks ja enesestmõistetavaks
ning õigustada ennast Exceli edetabeliga, või siis tunnistada
vajadust võidelda õiguskaitsesüsteemi korruptiivsusega. Joosep
Värk on hiljuti avaldanud artikli pealkirjaga "Õiguskindlus
püsib au sees", selle üheks allpealkirjaks on "Eesti
õigussüsteem on maailma tipu lähedal" (Postimees 28. 10.
2016). Maailma tipu lähedases Eesti õiguskaitsesüsteemis on selle
artikli (õieti uurimistulemuste refereeringu) põhjal
kriminaaluurimiste efektiivsus 57 %, korruptsioon puudub
seadusandlikul tasemel ainult 56 % juhtudest (hinnanguliselt) ning ka
ebaausat mõjutamist esineb märgatavalt (tõsi, refereerin kõige
negatiivsemaid näitajaid). Politseiladvikus ja Kapos on paljastatud
nii korruptsiooni ja koostööd kuritegevusega kui ka riigireetureid.
Miks peaksime arvama, et rohkem moraalitust õiguskaitses ei esine?

Massküsitlustes
peaks eri kategooriatesse panema vastajad, kellel on olnud isiklik
või lähedane kokkupuude Eesti Vabariigi õiguskaitsesüsteemiga, ja
teise lahtrisse vastajad, kellel pole sellist kogemust.

Küsimused-vastused,
mille vastu tuleks huvi tunda, võiksid olla näiteks järgmised:

• Kas
  kohus on erapooletu?

• Kas
  te usaldate prokuratuuri?

• Kas
  kaitsepolitsei on erapooletu ja usaldusväärne?

• Kas
  õigusemõistmine on kõigile võrdselt kättesaadav?

• Kas
  õigusemõistmine on efektiivne?

• Kas
  õigusemõistmine on asjatundlik (pidades silmas ka alatisi
  kohtuotsuste ümbertegemisi järgmistes kohtuastmetes)?

• Kas
  riigiametnikud osalevad korruptiivsete riigihangete
  ettevalmistamisel (Itaalia elektriautode näide, Tallinna Sadama ja
  parvlaevade näide) ja JOKK-skeemide õigustamisel (Härma
  turismitalu kaasus)?

• Kas
  ohvrite kaotused-kannatused saavad Eesti õiguskaitsesüsteemis
  piisavat tähelepanu?

Hoolimatus (inim)laste vastu

Eesti
õiguskaitsesüsteem on üsna hoolimatu inimeste ja isegi laste
vastu. Püütakse nähtavasti vältida endale tüli tegemist ja
ebamugavate asjade uurimist.

Paar aastat tagasi
nenditi, et kümne aastaga on hukkunud või vägivaldse surma
leidnud 584 last, uurimist alustati ainult 44 korral, kohtuni
jõudis 17 juhtumit (Kadri Ibrus: “Kes vastutab lapse
surma eest?” – EPL 25. 06. 2014; vt ka EPL juhtkirja
“Õlakehituse saatel surma” 26. 06. 2014).

2015. aastal jäi
Eestis kadunuks 42 inimest, iga neljas neist on/oli laps (Kadri
Paas: “Eestis kaovad inimesed jäljetult, politsei jätab aga
enamasti kriminaalasja algatamata” – EPL-ED 13. 04. 2016).

Kui palju on Eestis mõrvasid, mis on jäänud selgusetuks? Mõni
mõrv taastatud Eesti riigi algusaastatest on jätnud mitte üksnes
õiguskaitseorganitele suutmatuse, vaid ka tahtmatuse kahtlused,
eriti kui näib, et mõrvadel, väidetavatel enesetappudel ja
õnnetusjuhtumitel on varjatud või ilmne poliitiline mõõde. Üks
selline on pastor Harald Meri ja tema majapidajanna mõrvamine,
selgitamata jäänud mõrvad saadavad ka pangaskandaale ja Estonia
uppumist. Asjata arvavad poliitikud ja õiguskaitsetöötajad, et
rahvas unustab kõik. Ka väidetavate enesetappude või õnnetuste
(Ülo Koit Lielupe jões, Hardo Aasmäe 2015. aasta
lõpus) puhul peab seletus olema nii tõene kui ka veenev;
õiguskaitsesüsteem peaks selle nimel pingutama, mitte lootma
mahavaikimisele. Kui õiguskaitsesüsteem riskib usaldusväärsuse
kaotamisega, siis on ta osaline usu õõnestamises Eesti riigisse.
(Vrdl. Jüri Saar: “Nõrkade kaitseks.” – Sirp 17. 06.
2016, lk 39. Siin kõlab juba hoiatus: “Eesti oludes lisandub
demokraatiat ähvardavale rumalusele teatav totalitaarne
püsitoon...”).

10. märtsil 2003
toimus Tallinnas Põhjamaade Ministrite Nõukogu ja Eesti
Naisuurimus- ja Teabekeskuse inimkaubanduse vastane seminar, kus
küsiti: miks ei tegele politsei inimkaubandusega, kuid tegeleb
piraatkassettide ja piraat-CD-plaatidega? Vastus oli: sest inimene
võib jäljetult kaduda ja pole majanduslikku huvigruppi, kes rõhuks,
et nii ei juhtuks. Aga piraatplaatide puhul selline huvigrupp on.

Viidates Ülo
Vooglaiult valitud motole, tuleb küsida: kas EV-s on võimalik, et
formaalselt õigeks mõistetud inimene on tegelikult kurjategija
(näiteks “ristiisa”), ja vastupidi, et formaalselt süüdi
mõistetud inimene on taustaõigluse mõttes süütu või pole talle
inkrimineeritud kuritegu tegelikult sooritanudki. Jah, mõlemat tüüpi
juhud on EV õiguskaitsesüsteemis võimalikud. Sest Eesti
õiguskaitsesüsteemi filosoofiaks ei ole õiglus kui ausameelsus,
vaid formaalne õigus JOKK-skeemi mõttes. Kodanike
ausameelset suhet ühiskonda ja riigisse ning aumehelikku vastutuse
võtmist ei eeldatagi, eeldatakse, et kodanike eesmärgiks on
vastutuse vältimine ning kui see saavutatakse juriidilise skeemi
abil, siis ongi juriidiliselt kõik korras.

Krister Paris on
oma artikli pealkirjastanud üsna rängas sõnastuses: “Kas
inimõigusi mitteaustaval Eestil oleks õigus eksisteerida?” (EPL
02. 09. 2016). Artikkel on inspireeritud politseivägivallast Harku
väljasaatmiskeskuses 2015. aastal. Krister Paris kirjutab:
“Inimõigused rahvust ja kodakondsust ei küsi, nad on üleüldised.”

Aga kuidas on Eestis
kolme võimu lahususe põhimõttega?

2016. aastal oli
Eesti (maist novembrini) Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee
eesistuja. Eesti eesistumise üheks kandvaks teemaks on Marina
Kaljurand välisministrina nimetanud õigusriiklust (Postimees
07. 09. 2016: "Me peame stabiilsuse nimel iga päev pingutama"),
aga juba aegsasti oli ametliku Eesti seisukoht, et näiteks Poolale
ei hakata esitama küsimusi õiguskaitsesüsteemi täitevvõimule
allutamise kohta (küllap mitte ka Ungarile). Õige ongi: mida sa
küsid, kui ise oled sama moodi lahkunud kohtuvõimu ja õiguskaitse
sõltumatuse põhimõttest, ainult et varjatumalt.

• Õigusfilosoofiline
  taust: kas ÕIGLUS kui ausameelsus või JOKK-ÕIGUS?

“Karistamine peaks
õpetama ja hoiatama. Selle toimimiseks on ---- vajalik, et karistus
on vahetu, möödapääsmatu ja range. Meie õigus- ja
kultuuriruumis pole võimalik tagada ühtegi neist...” kirjutas
koolitaja Jaanus Kangur arvamusloos “Dogmade jõud: miks
me karistame?” (EPL 15. 09. 2015). Kangur paneb ette:
“Kuritegevusele reageerides tuleks üha rohkem lähtuda ohvrite
vajadustest...”, aga karistamise
fookuses ei ole mitte ohver ja ohvri vajadused, vaid pigem
maksumaksja (k.a ohvri) kulul toimuv aja- ja muu
ressursikulukas uurimis- ja
kohtumõistmisprotsess, mille venitamine muutub ise eesmärgiks.

Selles süsteemis
moodustavad kohus, süüdistuse esitajad, advokatuur ning
kurjategijad sümbiootilise struktuuri, mille kõik lülid on
sellisest süsteemist huvitatud. Süsteem on praeguseks
väljakujunenud kujul korporatiive ning halvemal juhul korruptiivne,
sest ta ei lase praktikas ellu viia õigusemõistmise kolmainust –
karistus tulgu kiiresti, olgu vältimatu ja range. Kuid prokuratuur
ja advokatuur on rahaliselt, sissetulekute mõttes, aga ka
ühiskondliku tähelepanu keskmes püsimise mõttes, huvitatud
võimalikult kaua kestvatest uurimistoimingutest ja kohtuprotsessist.
Kohus samuti. Õiguskaitsesüsteemi kolmnurk ei ole huvitatud ei
kiirest, vältimatust ega rangest karistamisest. Nad on huvitatud, et
õiguskaitsesüsteem säiliks sellisena, kus (riigi)prokurörid
vormistavad kangelasliku töö tulemusena kümnetesse köidetesse
ulatuvaid süüdistusmaterjale, advokaadid saavad (ka riigi
õigusabina) 120-220 eurost tunnitasu ja kohtunikud on sama
kangelaslikult ülekoormatud nagu prokuröridki, venitades protsesse
aastatepikkuseks. Kurjategijad on õiguskaitsesüsteemi kolmnurgale –
süüdistajad, advokaadid, kohus – vajalikud partnerid, mida näitab
ka see, kui tihti on kohtuprotsessi finaaliks kokkuleppemenetlus, kus
riik istub kurjategijatega ühe laua taga. Kui kurjategijaid ei
oleks, siis nad mõeldaks välja, sest süsteem peab ometi näitama,
kuidas ta palehigis kaitseb õigust Mida kauem uurimine ja
kohtupidamine kestab, seda kasulikum kõigile peale ohvri, kes ju
ühiskonna liikmena osaleb prokuratuuri, advokatuuri ja kohtu
ülalpidamiskulude kinni maksmisel. Ohvrid süsteemi nelinurka ei
huvita, nad unustatakse niipea, kui nelinurk prokurörid –
advokaadid – kohus – kurjategijad on oma aastaid kestva etenduse
käima saanud. Ohvrid on süsteemi jaoks vajalikud üksnes selleks,
et põhjendada süsteemi olemasolu. Süsteemi sõnaõigusega
osalejatele on tähtis, et nende positsiooni miski ei ohustaks.

Et õigusemõistmise
kolmainus – vahetus, vältimatus, rangus – on eesmärginagi
unustatud, see tõenäoselt polnud süsteemi ehitamisel eesmärgiks,
aga päris taevast selline süsteem ka ei kukkunud. Nüüd aga on
süsteem välja kujunenud ning selle muutmisest ei ole huvitatud
ükski osasüsteem, välja arvatud ohvrid, aga et ohvritel pole
tähtsust, siis muutub kuriteo ohver uurimise ja/või kohtupidamise
käigus veel kord ohvriks – emotsionaalsete-moraalsete üleelamiste
mõttes.

Tallinna Sadama
altkäemaksukaasuse uurimist kokku võttes nentis rahvaesindaja Artur
Talvik hiljuti, et Eestis eksisteerib poliitiline korruptsioon
ja et sellega peab tõsiselt võitlema (Kaja Koovit: “Tallinna
Sadama juhtum – kas tuleb riigifirmade juhtimise uus ajajärk?” –
EPL 15. 06. 2016). Ent Eestis eksisteerib ka juriidiline
korruptsioon, aga sellega ei julge võidelda keegi peale Kaur
Kenderi, kuigi taastatud iseseisvuse aja seadusloome kohta on
Tiit Made ütelnud: “Seadusi tehti
sageli just täpselt nii, nagu see isiklikku tulusaamist silmas
pidades vajalik oli. Eriti käib see väide omandireformi
kohta.” (“Mõne ärimehe
Venemaa-halast” – Õhtuleht 20. 07. 2016).

Rein Lang
deklareerib: “Riik ei saa lubada inimväärikuse alandamist”
(“Üldsus nõuab “Hamletit”!” – Postimees 17. 06.
2016 ). Rein Lang toob esile, et vaimse vägivalla ja psühhoterrori
eest Eesti seadus ei kaitse. Kõik õige. EV-s
on psüühilise ja emotsionaalse
vägivalla ning käitumise kontrollimise kriminaliseerimine üsna
tundmatu (vt siiski vandeadvokaat Eeva Mägi:
“Pereliikme järele nuhkimine võib olla kuritegu.” – EPL 21.
09. 2016). Näiteks Rootsis ja Inglismaal on ka emotsionaalne
vägivald ja käitumise kontrollimine lähisuhtes karistatav.

Kadri Ibrus
(järjekindel alandatute ja solvatute, petetute ja vägistatute
kaitsja Eesti ajakirjanduses – respekt!) kirjutas artikli
“Prokuratuur: vägistamist uurides tuleb ohvriga rohkem
arvestada” (EPL 09. 05. 2016). Aga seda ei sünni. Taksojuht
vägistas magama jäänud purjus naiskliendi, vägistajat karistati
tingimisi ja temalt mõisteti kannatanule valurahaks 63.50 eurot.
Miks just niisugune summa? Ehk leiti see mõne krooniaegse lõbumaja
hinnakirjast (1000 krooni)? Niimoodi sülitab Eesti
õiguskaitsesüsteem näkku kõigile naistele. Kui palju maksaksid
siis Eesti Vabariigi õiguskaitsjate silmis kõik Eesti naised kokku?
Umbes 30 miljonit eurot, kui ka teismelised ja eakad sisse arvata.
Sõnum ühiskonnale: vägistamine on peaaegu lubatud, selle eest
ähvardab 63.50 eurone valuraha (kindlasti palju väiksem summa kui
tuleks välja käia prostituudile). Paljudes kaasustes on silmnähtav
õiguskaitse püüd süüdistatavat säästa ja ohvrit alandada.

17. juuni (2016)
Postimehes oli lühiuudiste rubriigis pealkiri “Prokuratuur
leidis, et Tartus oli tegu hädakaitsega.” Lõpetati
kriminaalasi, mis uuris 2015. aasta jõulu järel Tartus Toomemäel
toime pandud tapmist. Prokurör jõudis järeldusele, et rünnaku
tõrjumine rusikahoopidega oli seadusega kooskõlas. Võibolla on
siin tegemist kirjaoskamatu kommunikatsiooniga, aga avaldatud kujul
saab sõnumit mõista ainult üht moodi: kambal oli täielik õigus
inimene surnuks peksta, sest kamp kasutas hädakaitseks ühe mehe
vastu surmavaid rusikahoope, mis on seadusega kooskõlas. (Tõsi,
hiljem võeti see kaasus uuesti üles.)

Eesti
õiguskaitsesüsteemis on küsimus ka selles, keda protsessis
peetakse nõrgemaks, kaitset vajavaks pooleks. Korduvalt on sellel
teemal kirjutanud vandeadvokaat Leon Glikman, kusjuures tema
kaitseks nii kahtlustatavat (süüdistatavat) kui ka ohvrit:
"Seadused peavadki olema kaldu kahtlustatava kui nõrgema
poole" ("Igikestev mure põhiõiguste kaitstuse pärast."
– Eesti Päevaleht 05. 09. 2016). Ja teisal: “... riik peab
võimalikuks inimesi süüdi mõista ka ebaausa menetluse tulemusel.”
Samas kirjutises edasi: “Kehtiv kriminaalmenetluse seadustik on aga
nii ebaaus, ebatõhus kui ka põhiõigusi eirav.” (Leon Glikman:
“Õigusriik Eesti moodi ehk Riigil on alati õigus” – EPL
08. 02. 2016). Ka Glikmani meelest on kokkuleppemenetlus
problemaatiline: kokkuleppemenetlusega motiveeritakse enda
süüditunnistamist ilma kohtuprotseduurideta, paljalt prokuratuuri
süüdistuse põhjal. Kuid see pole kokkuleppemenetluse ainus
küsitavus – kokkuleppemenetlus
on oma olemuselt riigi diil kurjategijatega.

Sageli on
kahtlustatu käsitamine protsessi nõrgema poolena kindlasti
õigustatud – siis, kui ta on süüdistuse ebaproportsionaalselt
püüdliku surve all. Üldjuhul peaksid seadused ja praktika olema
tasakaalus või siis pigem kaldu ohvri kasuks. Ohvrit ei kaitse ka
advokaat nii edukalt kui kahtlustatavat (kurjategijat), sest ohvril
enamasti pole vara palgata 200-eurose tunnitasuga advokaati
(kahtlustatav on tema raha juba omastanud).

Viimati nimetatud
artiklis toob Leon Glikman esile, et täitevvõimul on
võimalik uurimist marineerida, kuni kätte jõuab viie- või
kümneaastane aegumistähtaeg, või siis jätta algatatud asi
lihtsalt menetlemata (viidates mõnikord ka avaliku huvi puudumisele,
justkui sõltuks õiglus avalikust huvist või selle puudumisest –
kas siis õiguskaitse on etendus või meelelahutus?);
õiguskaitseorganitel on
aga oma otsuste suhtes immuniteet. Ka Leon Glikman märgib,
et kuriteo ohvri huvid
jätab riik arvesse võtmata, ohvri kannatuste ja kahjude
hüvitamisest on riigil ükskõik.

Ebaõiglusel on veel
üks koletuslik kaasmõju: levib küüniline mõtteviis, mille järgi
ohvri roll ongi olla ohver. Kui niisugune mentaliteet muutub
üldvalitsevaks, siis on aeg ühiskonna lagunemiseks küps. Eesti
õiguskaitsesüsteemis ei ole eesmärgiks õiglus, eesmärgiks on
"juriidiliselt on kõik korras".

Õiglus kui
ausameelsus ei saagi kasvada ühiskonna mentaliteediks, kui ühiskond
on kasvatatud JOKK-ühiskonnaks. Sellega on Eestis nähtavasti
asi ühel pool. Mis Põhjamaast siin unistada? Unustage ära,
ametliku Eesti õigusmentaliteet on lähedane sõprade mentaliteedile
Ukrainas ja Gruusias. Ukraina korruptiivsusest küll räägitakse
vahetevahel, aga seda põhjendatakse kui traditsioonilist elulaadi.
Niisugune on Eesti topeltmoraal.

Õiguskaitse võib
menetlemise ja kohtuprotsessiga teha vist peaaegu kõike, mis ta
tahab: jätta asi sinnapaika; salastada oma määrused-otsused
(üldjuhul 75 aastaks); lubada edasikaebamist üksnes advokaadi
vahendusel (advokaadi 200-eurose või veel kõrgema tunnitasuga);
teha otsus ohvreid küsitlemata, otsustades paljalt kahtlustatavate
ütluste põhjal, et kuriteo koosseisu pole; keelduda kuritegu
dokumenteerivate tõendite ja dokumentide vastuvõtust; venitada asi
aegumiseni. Tõenäoselt on see arsenal palju mitmekesisem, siin
loetletu on tuletatud minu isiklikust kogemusest elamu ja
raamatukogumaja ehitamisel Saaremaal aastatel 2010–1015.

Erilist tähelepanu
vajab uurimise ja süüdistuse koostöö kahtlustatavate või
kurjategijatega. Ajakirjanik Ingrid Veidenberg on kirjutanud
vapustava intervjuu "Alla Raudsepp: juriidilise näidispoomise
nurkasurutud ohver" (Laupäevaleht 07. 05. 2016). Intervjuu
näitab, kuidas politseiuurimine võtab tunnistusi arvesse
valikuliselt, tõlgendades lõpliku tõena kasvõi retsidivistist
kurjategija tunnistusi ja jättes kõrvale teistsugused tunnistused,
kui niimoodi sobib kavandatud kohtustsenaariumiks (või juurdluse
lõpetamiseks). See tähendab, et riik oma õiguskaitseorganite
kehastuses võib ettekavatsetult rikkuda printsiipi, mis nõuab kõigi
kodanike võrdset kohtlemist. Alla Raudsepp räägib, mida tähendab
õiguskaitseorganite ringkaitse: kui vaja, siis korraldatakse jõuga,
kasvõi justiitsministri (Urmas Reinsalu) surve abil, süsteemi
korruptiivsust, erapoolikust ja mõjutatavust paljastava advokaadi
n-ö näidispoomine. Alla Raudsepp visati advokatuurist välja, et
kellelgi ei tuleks enam pähe mõtet süsteemi ebakohtade vastu välja
astuda. Õnneks vilksatab intervjuus ka juristide nimesid, kes ei
olnud nõus niisugustest näidispoomistest osa võtma. See võiks
anda lootust.

Advokatuuri osa

Nüüd tuleb jutuks
võtta advokatuuri osa õiguskaitsesüsteemis. Advokaadid on õiguse
teenistuses selles mõttes, et nad ei lase läbi menetlustoimingute
rikkumisi. See on nende kohus ja nende ametiuhkus. Aga tegelikkuses
on edukas ikkagi see advokaat, kes päevselge kurjategija puhtalt
kohtust välja toob. Et advokaatide ametiuhkusse kuuluks ka moraalne
kohustus olla õigluse poolel, see vist ei tule Eestis küsimussegi.
Kohtuistung on juriidiline sport, kus treenimata osalisel pole
väljavaateid ja mõnel osalisel on õigus kasutada dopingut mõjukate
isikute toetuse näol.

Parasiitlikus
toiteahelas on ühtviisi prokuratuur ja politseiline uurimine ning
advokatuur ja ka kohus (eraettevõtluse poolelt lisaks
veel turvafirmad ja turvatööstus kui oluline majandusharu, mis
sisuliselt on täiesti ebatootlik, ühiskonda koormav). Seda
toiteahelat ei saa senisel kujul säilitada, kui tahetakse, et
õiguskaitsesüsteem arvestaks ka ohvriga, aga muutus ei saa tulla
selle süsteemi seest, sest toiteahela kõik lülid peale ohvri on
huvitatud selle säilitamisest. Alternatiivide konstrueerimine saab
tulla ainult väljastpoolt, mitte süsteemi seest. Nii on ühiskond
väga raskesti lahendatava paradoksi ees: juriidilise süsteemi
õiglasemaks reformimise taotlemisel ei saa loota juriidilises
süsteemis osalejatele. Nii nagu relvatööstureid ei huvita rahu maa
peal, nii ei huvita ka juriidilise toiteahela osapooli kuritegevuse
lakkamine ning õiguskaitse kiire, tõhus ja proportsionaalne
toimimine.

Eesti
õiguskaitsesüsteemis rakendatakse kohtuotsuseni jõudmisel üha
sagedamini kokkuleppemenetlust: kurjategijad (kes ju enamasti
mõistetakse süüdi) istuvad ühe läbirääkimislaua taga
prokuröri(de)ga, kes neid on pika protsessi käigus süüdistanud.
Üht mastaapset partnerluse näidet kirjeldab Liisa Velskeri
artikkel "Assar Pauluse protsessi otsus juba koidab"
(Postimees 02. 09. 2016): "Asja menetlenud riigiprokurör Andres
Ülviste tunnistab, et kuigi läbirääkimised olid rasked, jõuti
kokkuleppele." Hiljem on välja imbunud, et kokkuleppemenetluse
ettepaneku tegi Assar Paulus, prokurör ainult asus täitma
“rühmituse” pealiku soovi.

Kas ka kannatanutega
peeti läbirääkimisi? Nemad unustati.

Assar Pauluse
“rühmituse” kohtuprotsess kestis rohkem kui aasta aega, riik
maksis paarikümnele Eesti tippadvokaadile süüdistatavate (pärast
süüdimõistvat kohtuotsust vist võib ütelda: kurjategijate)
kaitsjatele umbes 200 000 eurot maksumaksja raha, aga tulemus oli
see, et prokurör Andres Ülviste kauples kohtualustega
karistusaja pikkuse üle. Karta on, et sellistel juhtudel pole ei
advokaatidel, prokuröril ega kohtunikel midagi selle vastu, kui
protsess veel aastaid kestaks – kõrge palk ja kõrged honorarid
tiksuksid edasi.

Advokaatide roll
õiguskaitsesüsteemis on kahepalgeline: kõigepealt on advokaadid
ikkagi ülikõrgelt kinnimakstavad süüdistatavate või ohvrite
kaitsjad, kusjuures riigiabi korras määratakse tippadvokaate
(maksumaksja rahast) ka rasketes kuritegudes kahtlustatavate
kaitsjateks (näiteks Assar Pauluse “rühmitusele”). Mida
ohtlikum on elu, mida kõrgem kuritegevuse tase, seda kõrgemaid
teenustasusid saavad küsida advokaadid ja ka turvafirmad. Kujutage
ette, et kuritegevus praktiliselt puuduks – advokaatidele jääks
veel lepingute nõustamine jms, aga turvafirmad peaksid oma pillid
kotti pakkima. Osa prokuröre ja kohtunikke peaksid leidma teise töö.

Ajakirjanduses on
ära toodud näide ka selle kohta, kuidas lapse surnuks sõitnu
advokaadist abikaasa nõustas oma abikaasat redutama, kuni alkohol
verest kaob, aga kaitseks palgatud advokaat Küllike Namm
(tuttav tegija ka Assar Pauluse protsessis) selgitas lapse surma
esimeseks aastapäevaks, “et laps ise oli oma surmas süüdi...”
(Kirsti Vainküla: “Lapse hind. Surnuks sõitja oli valmis
maksma 22 000 eurot.” – Eesti Ekspress 21. 06. 2016).

Aga kui advokaati
nii käepärast pole ja pole ka raha advokaaditeenuse jaoks? Siis
võib rahapuudus mõjutada edasikaebamisvõimalust, eriti kui
kohtuotsust lubatakse edasi kaevata üksnes advokaadi vahendusel
(Mikk Salu: “Šokeeriv! “Ütlesin, et isa vägistas mind.
Tegelikult seda ei juhtunud” – Eesti Ekspress 27. 04. 2016;
selles artiklis ütleb süüdimõistetu: “Pole
ka raha, et advokaati palgata...”; ajakirjanik täiendab teda:
“Oleks Alexey Vronchenkol olnud rohkem ressursse ...”).

Jääda süüdi
lapse vägistamises või oma perekonna tapmises lihtsalt seetõttu,
et sul pole kümneid tuhandeid eurosid advokaadile maksmiseks, või
et õigusriik ei ole välja
töötanud juriidilist mehhanismi jõustunud kohtuotsuse
ümbervaatamiseks – kas see on õigusriigile kohane?
Prokuratuur ei ole huvitatud oma ekslikkuse tunnistamisest juba
jõustunud süüdimõistva otsuse puhul, kuigi on tekkinud kahtlus
süüdimõistetu süüs.

Eesti Ekspress on
mitu korda üles võtnud nelikmõrvas süüdistatuna tõenäoselt
süütult eluksajaks vangi mõistetud Anatoli Nikolajevi juhtumi (nt
Janar Filippov: “Kuidas parandada Eesti õigusajaloo suurimat
viga?” – EE 08. 08. 2013). Nikolajev on mõrtsukana vangis
olnud viisteist aastat, kuigi juba vähemalt viis aastat tagasi oli
tungivaid põhjusi arvata, et mees ei ole mõrvar. Ja õigusriigis ei
ole ränga ülekohtu (ka moraalse) parandamiseks midagi ette võetud.
Vastupidi: mõeldakse välja
eksitavaid termineid nagu õigusrahu,
mis peavad
põhjendama õigusvaidluse lõppemist kohtuotsusega, ükskõik kui
ebaõiglane see on.

Juriidiline tõde
Eesti Vabariigis on relatiivne. Kohtuotsust mõjutab advokaadi või
prokuröri kõneosavus või kõrvaline mõjuvõim. Riigikohtu
otsuseid hääletatakse, justkui saaks tõde hääletada. Kohtuotsust
tuleb ju pidada juriidiliseks tõeks, aga ta ei ole seda, ta on JOKK.
Sest hääletamise kriteeriumiks võivad olla ka huvid, mitte tõde
ja õigus. Mis mõttes saab juriidiliseks tõeks pidada kasvõi
Riigikohtu otsuseid, mis võetakse vastu ühehäälse enamusega.
Parimal juhul on see juriidiline tõsiasi, mitte tõde. Sellist
otsust saab võtta täitmiseks, aga mitte pidada tõeks. Ega poleks
ime, kui niisugune pragmatism võetaks üle ka teaduses. Küllap seda
juhtubki ja häda sellele, kes ütleb: “Ta pöörleb siiski” või
“Siin ma seisan ja teisiti ma ei või”.

Rauna raamatukogu

Mul on
taasiseseisvunud EV-s õiguskaitsesüsteemi poole tulnud pöörduda
kolm korda: 1) 1992–1996 taotledes omandireformi käigus õigustatud
subjektina Tartu Maakohtu ja Tartu Ringkonnakohtu kaudu oma isatalu
tagastamist; Eesti NSV Ülemkohus oli minu isale kinnitanud tema
omandiõigust, ainult seda realiseerima ei saanud hakata, sest majas
elasid kohalikud aktiivsed kommunistid; minult õigustatud subjektina
võttis Eesti Vabariigi kohtusüsteem õiguse isatalule ja andis
selle kohaliku kommunistliku nomenklatuuri sugulasele; 2) seoses
mulle tagastatud metsa vargusega; ja 3) seoses elamu ehitamisega
2010-2015 Saaremaal Orissaare vallas. Kõigil kolmel juhul on
uurimine fakte väänates ja väljamõeldisi, valesid ja
vasturääkivusi esitades jätnud minu kaotajaks. Aga kohtu- ja
prokuratuurimääruste kvaliteeti näitavad sellisedki mitte just
pisivead: esimesel juhul arvas Tartu Maakohtu koosseis, et Rõngu
asub Võrumaal; teisel juhul teatas Valga politseiuurija mulle
kirjalikult, et süüdlane on teada ja tuleb veel natuke töötada
lisatõendite saamiseks, siis läheb asi kohtusse; aga järgmises
ametlikus kirjas teatati mulle, et kuna keegi vargust omaks pole
võtnud, siis järelikult metsavargust pole toimunud; kolmas juhus on
nii uskumatu, et seda tuleks käsitleda eraldi.

Minu mõte oli
ehitada oma isakodu asenduskodusse Saaremaal raamatukogumaja, mis
säilitaks ühe teadlase teadusliku koduraamatukogu sellisel kujul
nagu see kujunes aastatel 1960-2000, tervikuna, ka väheväärtuslikud
või ajast maha jäänud teadusliku kirjanduse (umbes 15 000 ühikut),
teaduslikud kirjavahetused, fotokogud, arhiivi (umbes 20 meetrit) jm.
Mõte oli terviku säilitamises ning ma olen erialainimestelt saanud
palju moraalset toetust selle projekti teostamiseks. Aga selle
teokstegemine läks üle kivide ja kändude, kuigi arhitektiks oli
Ignar Fjuk (keda riigiprokurör Andres Ülviste nimetab Igor
Fjukiks). Et riigiprokurör Ülviste määrus selle kaasuse
lõpetamisel on 75-aastase juurdepääsupiiranguga, siis ma seda siia
välja panna ei saa. Lisan aga oma vastused riigiprokuratuuri
otsustele-määrustele, minu kirjad ei vaja salastamist.

Kaasust on kaks
korda käsitletud ajakirjanduses, kirjutatut ei ole ümber lükatud
ega vastu vaieldud. Need viited leiab slaidide hulgast. Muidugi
vajaks see kaasus erikäsitlust ja loodetavasti see tuleb.

Lisad: ettekannet
saatnud slaidid (Tuuli Stewarti töötluses)

M. Hindi vastus 1 riigiprokurörile (10. aprillist 2016)

M. Hindi vastus 2 riigiprokurörile (10. maist 2016)

Allikas: Ettekanne (*.docx) ja slaidid (*.pptx)


https://roomaklubi.wordpress.com/2016/11/08/oiglus-kui-ausameelsus-vs-oigus-eesti-vabariigis-kui-jokk/