Kõigepealt vihjena dr. Rosenhani eksperiment, mis sisuliselt maha vaikiti,
ja seda õigusega, sest olgu üht või teistpidi, aga eksperiment nimega "On being
sane in insane places" seadis kahtluse alla kogu psühhiaatrilise diagnostika
usaldusväärsuse. Kes viitsib, uurib ise täpsemalt, aga oluline on siin lauseosa
„…seadis kahtluse alla kogu psühhiaatrilise diagnostika usaldusväärsuse.“
Vaatleksime siis lähemalt debiile. Põhjus on imelihtne ja see on inimeste
igapäevane üksteise mittemõistmine. Sellele on meedias viidatud ka meie
riigikogulaste kõnede kaudu, milles teinekord enam üldse pihta ei saa, millest ja
miks räägitakse ehk, võiks ka öelda, tuttavaid sõnu kasutades pikalt
häälitsetakse. Julm ja jube küll, aga siin tekib vastupandamatu kiusatus oma
küündimatul kombel torkida meditsiini ja meditsiinilisi diagnoose.
Vestlustes dr. Viktor Vassiljeviga oleme paar korda hellalt silitanud
meditsiinilist terminit oligofreenia, mida seletatakse lahti umbes nii: oligofreenia
on üldine püsiv vaimne alaareng, mis on põhjustatud /---/ ajukahjustusest.
Oligofreenia on diagnoos ja seega täiesti avalik-õiguslik nähtus. Tähendus on tal
otsetõlkes napi aruga. Aru muidugi on olemas, aga seda on paljude asjade
tegemiseks lihtsalt liiga vähe.
Oligofreenikud jagunevad jämedalt võttes kolme kasti. Alustan kõige
suurema oligosega kastist:
idioot – vajab regulaarset hooldust. Sõnavara väga piiratud. Vajab abi
riietumisel, enesehügieenil. Regulaarset töist tegevust pole võimeline sooritama.
Piiratud teovõimega.
imbetsiil – ei saa aru ühiskonna põhistruktuurist, mistõttu on
piiratud teovõimega. Ei ole võimeline iseseisvalt oma elu korraldama, kuid
standardsetes tingimustes on võimeline mõni aeg rahuldavalt toimima.
Lihtsamaid töiseid tegevusi on võimeline iseseisvalt sooritama.
debiil – saab aru ühiskonnakorralduse põhireeglitest. On võimeline iseseisvalt
elama ja oma tegude eest vastutama. Probleemid tekkivad keerulisemate
olukordade analüüsimisel ja vastavate lahendite leidmisel.
Ja kui ma ütlesin, et täna räägime debiilidest, siis on mul õigus arvata, et
ärksamad lugejad hakkavad juba aimama, kuhu seekord koer on maetud.
Debiiliks nimetati veel hiljuti debiilsust (debilitas mentis – otsetõlge siis
vaimselt nõrk) põdevat inimest. Tänapäeval on meditsiinis sellest terminist
loobutud, sest see sõna on muutunud üldises kõnepruugis sõimusõnaks. Huvitav,
miks? Selle asemel räägitakse kerge vaimse alaarenguga isikust.
Mea culpa, meedikud, kes te seda teemat võib-olla teisiti olete õppinud ja
pähe tuupinud, aga ma ajan nüüd oma jora edasi.
Debiilid pidavat jagunema heasüdamlikeks, pahatahtlikeks ja kasutusel on
koguni termin salongidebiilid. Ka see osutus tegelikult diagnoosiks. Need
viimased on sihukesed tegelased, kes kujutavad ette, et räägivad suurele hulgale
huvilistele ilmtarka juttu, aga tegelikult on nende jutt sulaselge jama. Noh, aga
kui sihukesel on ülikond selja ja lips kaelas, juuksed kammitud ja mapp veel
kaenlas – küll uskujaid leidub. Eelkõige muidugi samasuguste hulgast, aga –
eeskuju on ju nakkav!
Loomulikult pange siin tähele, et debiil ja rumal inimene on kaks sügavalt
ja põhimõtteliselt erinevat asja nii nagu hull ja loll ikka. Debiilsus on diagnoos,
aga rumalus on palju suhtelisem mõiste. Rumal on küll rumal, aga mitte nii
rumal, et talle diagnoosi saaks panna. Lisaks saab teda veel õpetada, sest rumal
saab aru räägitu mõttest, debiil aga saab aru lausetest, mitte nende sisust.
Viimased ongi inimesed, kes hakkavad arendama teemat edasi, haarates teie
öeldud lausest võib-olla ainukese tuttava sõna.
Nüüd algab juba mitte must komöödia vaid valge tragöödia.
Debiil saab aru eraldi lausetest, ta on ühiskonnas pisitehinguteks kaunis
kohanenud, ta kuuleb keelt ja suudab samas keeles enam-vähem vastata kõigile
lausetele. Ja just nimelt lausetele! Debiil suudab lugeda ja kirjutada ning kõigele
lisaks räägivad kurjad või ausad keeled, et mõni diagnoosiga debiil on saanud
koguni akadeemikuks. Debiil on võimeline arenema ratsionaalses plaanis ent ta
ei ole kunagi võimeline mõistma asja sisu. Seepärast ongi debiil võimeline
vastama lausetele, aga samas läheb ta mööda lause mõttest. See tähendaks
Abhirama jutu järgi, et tema ratsionaalne ajupoolkera oskab küll kõiki klotse
virna laduda, aga kängunud loovusega poolkera ei suuda asjale anda nii palju
sisu, et debiil mõistaks, et ta peab ehitama maja. Nii jõuame küsimuse ’mis on
asja mõte’ juurde ja tegelikult kaunis debiilsesse maailma, kus asjad on, aga
mõtet ei ole ning asjad lagunevad meie käes, sest me ei tea, milleks nad on.
Siinkohal võivad debiilid mu juba oma kommentaaridega tappa, matta ja
unustada, sest jutt läheb nagu „Loomade farmis! „neli jalga hea, kaks jalga halb“
peale. Aga jutt on sellest, et riik justkui oleks, aga selle eesmärki ei oska enam
öelda mitte keegi.
Mu meelest on hull küll, et oleme jõudnud debiili diagnoosist filosoofilise
küsimuseni, et mis on siis asja mõte, mida debiilid ei mõista? Kõik me teame, et
„alguses oli sõna“, aga vaevalt, et keegi küsib, et mida see sõna ka tähendas?
Debiilid käituvad ju kõige formaalsema loogika järgi ning ei näe üldse, millises
olukorras nad nii käituvad. Küsimuse all on esiplaan ja sellega sobimatu taust.
Nii vorbitakse tavaliselt internetis karikatuure – pannakse paarituvale seale
ministri pea jne. Siin taga ongi debiili kasutatav formaalne loogika, aga kas ta
ise seda „nalja“ ka mõistab, see on juba iseküsimus. Ja et „alguses olnud sõna“
all võiks mõista ka meeletusuurt teadmiste kogumit, aga selleni jõuavad
vähesed.
Mis on mainitud formaalne loogika, millest juhinduvad debiilid?
Formaalne loogika kogu oma tarkuses tegeleb sellega,
kuidas järeldada tõestest väidetest tõeseid väiteid, aga reeglina ta ei ütle ega
mõtle, millised väited on tõesed. Nagu meie meedias – teadlased arvavad,
oletavad, peavad võimalikuks ja juba järgmises lõigus on arvatu, oletatu,
võimalikuks peetu käsitletud kui kaljukindel fakt, millega ei sobi vaielda. Siit
arendatakse teemat edasi, aga milleks, kuhu ja mis selle mõte on, ei olegi enam
tähtis. Tähtis on, et teemaarendaja arusaamine jääks peale. Seega on debiilid
alati väljaspool tegelikku olukorda, veendunud oma õigsuses ja neile on võimatu
tõestada muud, sest see ei allu debiilide formaalsele loogikale.
Debiilid ei suuda sulanduda üldisse kõnepruuki, sest neil puudub
kontekstiline mõtlemine. Nad ei suuda piltlikult öeldes täita lünkasid ja selle
kaudu järeldada uusi vajalikke mõtlemisseoseid. Ikka sellepärast, et debiil saab
küll lausest aru ent ta ei saa aru selle lause mõttest, sisust. Sa ütled talle: „Käi
poes ära…“ ja ta tormabki poodi ja tagasi, ootamata ära, et sa ütleksid, mida on
vaja tuua. Formaalselt on kõik korras, tegelikult mitte. Tõsi, ka uusi ja algajaid
töötajaid saab sel kombel lollitada, et annad ülesande ja jätad seletamata, milleks
tal ühte või teist asja teha tuleb ja mis peab selle ülesande täitmise tulemus
olema teise, palju suurema ettevõtmise raames. Saavutatu on debiilne kuigi
tegija ei ole debiil. Seega on debiilsus isikule omane käitumine, millega isik
jätab arvestamata loetu või kuuldu sisu ja ei tahagi seda seostada meie üldise
olukorra või infoväljaga. See on avalikult ja harjumuspäraselt näha, kui inimene
kuulab ära kolmetunnise loengu, kiidab selle tarkust ja sisukust, aga ei ole
võimeline sellest välja tooma ainsatki mõtet, loengupidajat ennast aga peab
targaks ja erudeeritud inimeseks, mis vähemalt debiili enda tegelikult „mõistetu“
puhul on täiesti vale järeldus. Või kui inimene loeb läbi paksu raamatu,
mõistmata selle sisu. Raamat ei kutsu temas esile mingeid kujutluspilte ega
fantaasialendu.
Kui loetu või kuulatu ei kompa kogu meiega seotud infovälja piire, aga
me ikkagi loeme või kuulame lõpuni, siis me olemegi debiilid. Ja seda puht
kliinilises mõttes. Veelkord mea culpa, meedikud, aga eraldagem refleksid
loovusest ehk nagu rahvakeeli öeldakse, eraldagem kärbsed kotlettidest.
Debiilsust võib pidada eriliseks mõtlemislaadiks, mis jälgib ainult välist ja
eirab kogu sisulist külge, asjade tähendust ja mõtet. Ent ühistegevuslikus
inimkoosluses on just see kõige tähtsam, et tekiks n.ö. ühine keel ja suhtlemine,
mida „poolelt sõnalt“ mõistavad kõik. Et tekiks erialane argoo, mida ei saa ega
tohi mõista sõna-sõnalt. Debiilile käib see üle jõu, sest piltlikult öeldes on ta
jutukeskkonnas, aga ta ei mõista selle jutu sisu. Ta nagu mõistaks, et on küll
olemas keel, aga ta ei saa aru, milleks see on olemas. Siit ka, et nn. pahatahtlik
debiil on kinni oma keelevälistes mõtetes ja tahab igal juhul jonnaka lapsena
saada seda, mida ta tahab, sest ta on kuulnud, et „see on sinule parim“.
Heatahtlik debiil seevastu on omaenese mõtetes nii kinni, et saab vaid
raskustega eluga hakkama. Salongidebiili ma parem ei meenuta, laske tema
suhtes omaenese fantaasial lennata.
Siia vahele sobiks nüüd pikkida teemaga kaudses seoses olev võimekuse
ja osavuse teema. Võimekas on see isik, kes suudab käima panna suuri asju,
mida peavad teostama need, kes on mingis asjas osavad. Nagu dirigent, kes olles
keskpärane muusik, paneb kokku suurepärase orkestri, mida ta osavalt juhatab.
Ja ma väidan, et mida rohkem ilmutab dirigent oma võimekust orkestri
suurendamisel, seda vähem jääb tal energiat selle osavaks juhtimiseks kuni
järjest rohkem tegelikult osavaid muusikuid hakkab seanahka vedama ja orkestri
kõla halveneb. Kas dirigent on siin langenud Peteri printsiibi, debiilsuse või
orkestri paisumisega seotud bürokraatia ohvriks ei oska ma öelda. Igal juhul
kõikide muidu nii osavate muusikutega ta isiklikult tegeleda ei jõua ja see viib
üksikmuusikute taseme langemisega alla ka kogu orkestri taseme, mis lõpeb
teadagi millega.
Kirjeldatud olukorras saab võimekas dirigent püsima jääda vaid
siis, kui ta tajub ära oma orkestri sobivaima suuruse ning rakendab oma võimed
laisaks jäänud orkestrantide vallandamisele ning uute osavate talentide
palkamisele. Kogu kirjeldatud süsteem aga ei arene, ta saab püsida vaid teatud
kindlal tasemel ja kuulajate arvamuse kujundamisel meedias. Kõik ülejäänu aga,
orkestri tasemest, võimekast dirigendist, osavatest muusikutest kes teab milleni
välja, on nagu eesmärgitule kuid toimivale kooslusele omane, igavikulises
arenematus külgliikumises, mille kohta sõltumata tema tasemest võib julgelt
öelda, et ei idane ega mädane. Kes ei usu, vaadaku meie majanduskasvu, mis on
eeltoodu musterkinnitus.
Ühesõnaga debiile on väga erinevaid, aga neil kõigil on üks omadus: nad
on justkui väljaspool sisuliselt mõistetavat keelekeskkonda. See omakorda
tähendab, et nad on kümne küünega kinni oma mina küljes mõistmata ülejäänud
maailma tähendust. Sellega lähevad nad üle piiri, mille taga Vanas-Kreekas olid
idioodid, kes ei suutnud midagi otsustada ega saanud millestki aru. Nad ei kuulu
kuhugi ega oska ka midagi. Just – ei kuulu kuhugi, sest neil puudub võime
seostada ennast või mõista sihipäraselt tegutsevaid inimgruppe. Nad ei mõista
ühise tegevuse olemust ega vajadust. Idioot on ainult tema ise kogu oma
minakesekesksusega ja ei midagi muud. Loodan, et psühhiaatrid annavad ka
selle meelevaldsuse andeks, aga siin üritasin kalduda kuhugi filosoofia ja
ühiskonnateaduste kanti. Mea culpa.
Ent tegelikult tahtsin ma öelda, et igasugune enesekesksus, näiline
liberaalsus selle võimendina, kapitali kontsentratsioon, see kõik on idiootide
egokesekeskne ideaal, mida tegelikult kinnitab ka olukord meie rahamaailmas,
mida oma isikliku rahakoti uurijad aga ei saa ega tahagi märgata. Antud
kontekstis saabki debiilsust nimetada esimeseks sammuks eraomandusliku
egokeskse idioodimaailma poole. Idioodimaailma teket kinnitab kasvõi meie
meditsiin, kus raha määrab sinu elu või surma. Ja nimetage mind kooris hulluks
niikaua kui tahate, hullarisse mind ei panda, sest – kes maksaks, teie või? Aga
kasvav debiilsus jääb ikkagi ühiskonna lõhkumise esimeseks ja väga võimsaks
kirveks.
Nüüd on aeg vaadata debiilistumise treeninglaagrite poole, need on
kommentaariumid ja nn. sotsiaalvõrgustikud nagu FB jne. Sotsiaalvõrgud
loovad tingimused olukorraks, kus ei saagi olla ühtset suhtluskeelt, sõnavara või
ühtsustunnet. Sinna läheb iga hiigelmina ise ja üksi. Sama on
kommentaariumitega, kus ka registreeritud kommentaatorid ei ole oma tegeliku
nimega vaid nagu hiljuti naersin, on seal näiteks Manda Riin. Mis te arvate,
mida mõtleks sellisest nimest vene keelt tundev inimene?
Kommentaariumites on näiliselt reageeritud millelegi, seal on sõnad,
laused, hakitud mõtted, aga – seal ei ole sisu, mis näitaks, et millestki on aru
saadud. Seal ei ole keelelist ühtsust ega ühetekuuluvust, seal on kõik tunnused,
mis vastavad debiilsusele. Kommentaarium on debiilide kool ja juba sinna
sisenedes me samastume debiilidega. Mina ka. Miks? Sellepärast, et iga
reageerimine, iga kirjutatud lause on tegelikult kontekstiväline ja väljendab vaid
reaktsiooni, suhtumist. Kommentaariumis ei ole ühist loovat teemaarendust, seal
on vaid reageerimine üksikutele tuttavatele sõnadele või fraasidele. Hüva, mitte
100%, aga ütleme, et 99%. alati võib ju eksida, eks?
Kõige hullem on, et see, mis toimub kommentaariumeis ja
sotsiaalvõrgustikus, on debiilsus, mis kasvab üle meie kultuuriks. Jällegi ei taha
siin tuua just räppi 100% selle kandjaks, aga… määrake see protsent ise ja oma
südametunnistuse järgi.
Muide, kui Winston Churchillile näidati sõja ajal riigi eelarvet olevat ta
küsinud: „Aga kus on summad kultuurile?“. Talle vastatud, et hr. peaminister,
kahjuks oleme sõjas ja kultuurile me raha eraldada ei saa, mille peale Churchill
põrutanud: „Kui me laseme kultuuril nälga surra ei ole meil ju mingit põhjust
sõda pidada!“
Kui veel lähiminevikus ja hääbuvalt ka nüüdsel ajal oli olukord
skisofreeniline, sest ühest küljest taheti olla ausad ja patriootilised, aga teisest
küljest taheti ka rikkaks saada, siis praegu hakkab see asenduma üldise
debiilistumise ja rahuldumisega sotsiaaltoetustega. Skisofreenia puhul töötasid
veel mõlemad ajupoolkerad, ühega usuti ja loodeti ja teisega mõeldi, kuidas
endale kokku kraapida, aga nüüd jääb varsti tööle vaid üks, mille ülesanne on
abiraha päevade vahel ära jaotada. Ühebitilised otsused, korraldusi enam ei
analüüsita vaid täidetakse. Bürokraatia loob bürokraatiat ja nii võib piltlikult
öeldes ühes kohalikus omavalitsuses olla oma kord, kuidas istuda-astuda-asjal
käia ja teises kohalikus omavalitsuses jälle oma, eelmisele teinekord risti vastu
käib kord, kuidas istuda-astuda-asjal käia. Ainus, mis on enam-vähem sarnane
on trahvid ehk selle korra tagamise ainukesed meetmed. Vaielge, kes soovib.
Kes oskaks nüüd öelda, millest ma nii pikalt rääkisin? Ilus jutt oli, eks?
Aga millest?
Lohutage ennast sellega, et tehisintellekti loomine tähendabki debiilsuse
etaloni loomist. Ta teab kõigis keeltes kõike, aga asja sisust ta aru ei saa.
Debiilsuse triumf, tähendusõpetuse surm ja igasuguse loova inimfantaasia lõpp.
Ja ega täielikuks loomastumiseks ja hävinguks suurt rohkemat vaja olegi.
Oleme astumas uude ajajärku, kus debiilsus ei ole enam diagnoos vaid
elunorm, mida toetavad meie seadused ja määrused, mida debiil formaalsele
loogikale toetudes kasutab nende vastu, kes veel asja sisule pihta saavad, aga
debiilide formaalse loogika vastu võimetud on.
Kogu meie loovus on ära
nivelleeritud ja selle tase langeb sama moodi kui hööveldamisel muutub
õhemaks laud. Täpselt nii nagu potile pannakse peale kaas, määratakse lõplikult
sinu õigusruumi piirid. Ometigi on kusagil terve maailm…
Kas tõesti peame üle keema?
https://www.nommeraadio.ee/rahvaraadio.php
